1. Emoji
Väga tuttav kõigile on :). Esimese ASCII emoticon'ide ( :-) and :-( ) looja oli Scott Fahlman aastal 1982. Need märgid olid loodud, et inimese emotsioone edasi anda, mis aitas paremini ja õigemini aru saada kirjutatud arvutis tekst. Pärast inimesed kasutasid neid rohkem ilma ninata ja siis oli kasutusel juba ")" ja "(", kui sa ainult alustas kasutada arvuti need sulgud ei olnud aru saadavad. Ja tekkisid erinevad imelikud situatsioonid, nagu minu sõbrannale tema vanaema kirjutas: "Peterburi metroos jalle on terakt))" Kõik hakkasid kohe vanaemale helistada, ey aru saada, kuidas ta võib sellest olla rõõmus, aga vanaema arvas, et internetis kõik laused on vaja nii lõpetada, et see on nagu "."👵.
Kaomoji oli Jaapani emotikons, need olid natuke teistsugused (T_T), (*_*), või ilma sulgudeta ^^, >.< , o_O. Seda hakati kasutama Jaapanis 1986. aastal. Olid ka Korea, Hiina ja muud võimalused, aga mulle tundub, et need kaks rohkem mõjutasid tänapäevased emoji´d ja on rohkem kasutavad.
Praegu meil on juba mitte lihtsalt märgid, aga väiksed pildid, mis võivad ükskõik millise (peaaegu😆) emotsiooni edasi anda. Ja mitte ainullt emotsioone, aga erinevad objektid ja nähtused ka (laud, juust, süda. käsi jne.) Iga aasta loovad uued emojid, mis teevad meie interneti vestlused veel huvitavam, aga on oht pooltundi mõtlema, milline emoji sobib parem sellele situatsioonile.
Need märgid andsid meile võimaluse parem aru saada oma interneti sõpru, aga ka oma emotsioonid varjada ja puudulik arusaamine võib tekkitada. Aga muidugi, nendega meile sotsiaal meedia näeb välja palju huvitavan ja alati on midagi, mis aitab sõnemele vastada, kui sul ei ole midagi öelda.
😁😁😁
2. Informatsiooni kogunemine.
Varasemalt, kui sa õpisid koolis või ülikoolis ja oli vaja teha mingi esitlus, projekt või referaat oli vaja kogu ingormatsiooni leida raamatusest. See on nii imelik minu jaoks, ma mäletan, kui ma tegin oma uurimistöö ja õpetaja ütles, et ennem, kui internet tuli ja sai nii populaarsemaks, õpijad peaksid kõik otsima raamatukogus. Ma lihtsalt ei mõelnud sellest. Ja ma saan aru, et see oli raskem protsess, kui praegu ma võin lihtsalt konkreetselt kirjutada otsingusse, mis mul on vaja ja leida konkreetselt seda. Raamatus aga on vaja veel õige koht leida.
Muidugi interneti lehekülge on nii palju, et see võib tekitada probleeme ja paljudel võib olla erinev informatsioon. Sellest on praegusel õpijatel, minu meelest, rohken arenenud mõte, et see mis on kirjutatud ei pea olema tõsi.
Ja veel kuulusid õpijad ja tudengid rohkem aega ühe projekti tegemiseks, kui oli vaja kõik käsitsi kirjutama, ei olnud võimalik ctrl+с - ctrl+v (need kombinatsioonid populiseeri Apple aastal 1984👏) raamatust teha. Mulle tundub, et praegu meil on võimalus rohkem teada saada saama ajaga. Kui aga, võib olla, ennem kogutud teadmised olid tudengitega kauem, kui nad kuulusid nii palju aega, et seda aru saada. Ja veel, ma ei arva, et inimesed olid teistsugused, ehk tudengid on tudengid ja ikka tahaksid kõik teha viimase päevaga, aga see oli palju raskem ja ma ei tea, kuidas nad sellega hakkama said😮.
Kommentaarid
Postita kommentaar